Sõimerühma tuleva lapse vanemale

Armas sõimerühma lapsevanem,
palun aidake lapsel võimalikult lihtsalt ja valutult lasteaiaga kohaneda

• Lasteaeda tulekuks ei ole olemas konkreetset iga. Kõige selgema vastuse küsimusele „millal?“ annab laps ise, eeldusel, et ema-isa teda sügavuti tunnevad. Enamik lasteaedu võtab sõimerühma 2,0 – 3-aastaseks saanud lapsi. Kui laps on küllalt iseseisev või tal puudub teiste laste seltskond, siis võiks teda lasteaeda panna 2-aastaselt. Kui laps on arglik ja sõltuv on parem teda lasteaeda mitte panna enne 2,5 – 3-aastaseks saamist. Meie lasteaed võtab sõimerühma lapsi alates vanusest 1,5-aastat. Eelduseks on lapse küllaldane iseseisvus ja lasteaias toime tulekuks piisav arengutase.
• Edukaks kohanemiseks on oluline luua lapsele positiivne hoiak ehk positiivne mulje lasteaiast. Rääkige lapsega lasteaiast. Seletage talle arusaadavas keeles, mida lapsed lasteaias teevad ja miks seal on tore käia. Samas ärge last informatsiooniga üle koormake.
• Vanematel on oluline iseendale teadvustada, kas neil endil on lasteaiaga seoses hirme või negatiivseid kogemusi. Vanema ebakindel hoiak lasteaia suhtes võib mõjutada lapse suhtumist ning kohanemisprotsessi. Tuleb ennast positiivselt häälestada: “Minu kogemus – on minu kogemus. Minu lapsel on teine elu ja teine kogemus – miks peaks see halb olema?“
• Uurige ette, milline on lasteaia päevakava, et saaksite veidi enne lasteaeda minekut lapse koduse ajagraafiku lasteaia omaga kokku viia. Nii on lapsel kergem kohaneda, sest vähemalt ajakava osas jääb tema päev endiseks. Tegelikult aga tulevad paljud asjad, mida laps kodus ei tee, lasteaias iseenesest, sest seal on kambavaim ja puudub ema, kes lapse eest kõik ära teeks.
• Tiina Tambaum (1999) toob välja oskused, mida peaks lasteaeda minev laps oskama: Lasteaeda tulev laps peaks oskama tassist juua ja lusikaga süüa. Lapsele tuleks õpetada kõikide toitude söömist, et kujundada õigeid toitumisharjumusi. Laps peab iseseisvalt või täiskasvanu meeldetuletusel ja abistamisel oskama kasutada potti. (Lisaks võiks juba sisse harjutada harjumusi: potil käiakse peale sööki, enne ja peale päevast und.) Laps peaks oskama ennast lahti riietada ja täiskasvanu abiga ennast riidesse panna. Laps peaks aru saama kõige lihtsamatest palvetest: pane, too, vii, lähme jne. Lisaks tuleb lapsele õpetada selgeks taskurätiku kasutamine (nuuskamine) ja käte pesemine.
• Enne päris esimest lasteaiapäeva oleks hea käia koos lapsega lasteaiaga tutvumas, et vaadata üle kõik olulised ruumid, arutada mida kuskil tehakse. Las laps uurib, avastab, mängib mänguasjadega. Samuti tuleks õpetajaga vestelda olulistest kasvatusküsimustest, rääkida lapse arengust, tema vajadustest, harjumustest, lapse senisest päevakavast, põetud haigustest, kodustest oludest ja muudest last puudutavatest seikadest.
• Suhelge eelnevalt õpetajaga! Positiivse isikliku kontakti olemasolu õpetaja, lapse ning lapsevanema vahel on lapse valutu kohanemise üks olulisematest tingimustest.
• Sageli haigestub uustulnuk enne kui jõuab kohaneda. Miks on see nii? Kuni lasteasutusse minekuni kasvatab last ema. Hellitab ja hoiab last haiguste eest. Ilusa ilmaga jalutatakse, vihma ja tuulega hoitakse toas. Siis aga tuleb sõime või aeda mineku aeg ja nüüd ei saa enam ilmast hoolida. Varahommikul ja igasuguse ilmaga peab minema välja ja jääma kogu päevaks võõraste tädide juurde. Laps tunneb end õnnetuna, sageli viriseb kogu päeva, keeldub toidust. Emotsionaalse stressi s.o. närvisüsteemi väsimuse tagajärjel langeb lapse organismi vastupanu. Siit tulenebki põhjus, miks lapsed sõime või aeda mineku järgselt tihti haigestuvad. Esimesele haigusele järgneb teine. Ema ei saa tööl käia, laps ei harju kollektiivis. Mis teha, et see nii ei oleks? Last peab sünnist alates teadlikult ja pidevalt karastama. Jalutuskäikudel tuleb käia igasuguse ilmaga, ka varahommikul kui õhk on veel jahedam (talvel peavad kuni 3 a. lapsed väljas käima kuni -15º külmaga). Last tuleb harjutada suhtlema omaealistega ja täiskasvanutega. Tuleb ära jätta lapse kiigutamine enne und, luti imemine, toitmine pudelist, ühekülgse toidu kasutamine.
• Esimestel päevadel võiks laps jääda lasteaeda kuni lõunauinakuni. Vanema osalemine päevakavas koos lapsega (mängimine, söömine vms) võib ainult raskendada ning venitada kohanemisprotsessi. (Vajadusel pöördub õpetaja teie poole ise ja pakub võimalust jääda lapsega mõneks ajaks rühma.) Kõige targem on pidada nõu õpetajaga lapse kohanemisgraafiku üle. Igal õpetajal on selle kohta omadest kogemustest pärinevad soovitused. Mõned lapsed väsivad ja erutuvad liialt esimestel päevadel uute muljete rohkusest, uute sõprade, uue tegevuse, suure kära tõttu. Siis tuleb õpetajaga arutada, kas poleks mõistlikum ajutiselt lühendada „tööpäeva“ või jätta ta üldse 1 -2 korda nädalas koju. Laps harjub tasapisi režiimiga ja hiljem tunneb ennast nagu kodus. See esialgne äravaevatus ja väsimus ei tähenda seda, et laps ei suuda lasteaiaga harjuda. Talle tuleb lihtsalt aega anda.
• Esimest lasteaiaga harjutamist ei tasu katkestada vähemalt kahe-kolme nädala jooksul. Mida väiksem laps, seda olulisem on talle ühtlane, ilma pikkade vahedeta lasteaiaga harjutamine. Hiljem, kui laps on harjunud võib lasteaias käimise graafiku paindlikumaks muuta (kui on soov last lasteaeda või sõime viia ainult kindlatel nädalapäevadel).
• 2,5 ning 3,5 aasta vahel on lastel iga, kus laps nõuab kõigis oma asjus ja toimetustes rutiini ja korda. Tavaliselt tahab täiskasvanu märkamatult ära lipsata, sest raske on näha last nutmas. Harva muudab märkamatu kadumine asja paremaks. Emal peab hommikul olema piisavalt aega oma lapse jaoks, ema närvilisus või kiirustamine mõjub ka lapsele halvasti. Hommikul last lasteaeda tuues öelge talle, et ta jääb nüüd siia teiste lastega ja kes tuleb talle õhtul järgi. Võite kirjeldada talle päevakava, mis teda ees ootab (ta sööb, mängib, läheb õue, magab jne). Laps peab teadma, et ta jääb lasteaeda üksi, ilma teieta. Riietage laps rahulikult lahti ja suunake laps kas mängima, aknale lehvitama või viige ta kasvataja juurde. Võimalusi on palju. Tähtis on korrata iga päev täpselt sama. Hüvastijätusõna on selge teade lahkumisest ning vanem ärgu muretsegu rohkem. Kallistage last ja lahkuge kohe.
• Kui laps kardab või lihtsalt keeldub minemast lasteaeda, peavad vanemad andma asjaliku kommentaari, mis aitab lapsel olukorrast paremini aru saada. Lapsele tuleb selgitada, et tal tuleb minna aeda „tööle“ täpselt samuti kui vanematel tuleb minna tööle. Vanemad peavad ilmutama kindlameelsust ja õpetajad peavad olema mõistvad, lohutavad – laps saab selgeks, et mõne aja pärast läheb nutt üle ning ema tuleb kindalasti jälle tagasi.
• Leppige eelnevalt õpetajaga kokku, et kui laps hakkab nutma või karjuma on ta lapsele toeks ning vajadusel võtab lapse sülle, hoiab teda nii kaua kui ta rahuneb. Lubage lapsel nutta, see aitab tal pingest vabaneda. Reeglina rahunevad lapsed peale vanema lahkumist üsna kiiresti. Vanema kohalolek ning liiga pikad läbirääkimised lapsega võivad ainult anda põhjust rohkem nutta. Laps mõistab, et mida rohkem ta karjub, seda kauem ema/isa temaga jääb.
• Mõistagi on nutva lapse juurest lahkumine igale emale raske. Kui valutav süda ei lase pärast oma töid-tegemisi teha ja lapse nutt kajab kõrvus, on hea, kui olete juba eelnevalt küsinud rühma telefoninumbri. Siis saate teada, kas laps on peale teie lahkumist rahunenud. Sageli on abi sellest, kui laps läheb lasteaeda koos isaga. Isad on reeglina konkreetsemad ning otsustusvõimelisemad – hommikune lahkuminek läheb mõlema poole jaoks valutumalt.
• Nii kohanemise kui ka uues kohas magama harjumise seisukohalt on hea võtta lapsel oma lemmiklelu kaasa.
• Õhtune kojuminek ei tohiks jääda väga hiljaks, sest rühmaruumi üksi jäämine tekitab lapses mahajäetuse tunde. Õhtul vanemaga kohtudes ning koju jõudes võivad lapsed olla ebatavaliselt üleerutatud, jonnakad, agressiivsed ning nõuda rohkem tähelepanu. See on loomulik viis maandada pingeid, mille põhjuseks on olulised muutused elus (võõras keskkond, inimesed, uued reeglid jne). Olge lapse suhtes tähelepanelikum ja kannatlikum. Jälgige last. Ta annab teile ise vihjeid sellest, kuidas teda aidata – kas lubada rohkem joosta, hüpata, jonnida, nutta või lihtsalt kaisus olla. Kohanemisperioodil on loomulik lapse lühiajaline arenguline tagasiminek käitumises.
• Ärgem tehkem lapse eest ära seda, mida ta on võimeline ise tegema. See põhjustab passiivsust, võtab lapselt ära võimaluse saavutada eneseusku. Lõpuks võib ta kindluse ja usu enesesse hoopis kaotada.
• Kerge kohanemise puhul lepib laps lasteaiaga 10 – 15 päeva jooksul. Raskema puhul võib selleks kuluda 1 – 2 kuud. Eriti raske kohanemise puhul (laps on tihti haige, kaotab omandatud oskused, organismi füüsiline ning psüühiline kurnatus) tuleb konsulteerida psühholoogiga.
• Vanema usk lapse võimesse kohaneda ja tunda rõõmu lasteaiast, uutest sõpradest ning huvitavatest tegevustest aitab ning toetab teda sellel raskel, kuid olulisel teel iseseisva elu suunas.
• Lõbusa meelega tegus ema või isa saab koos õpetajaga ära hoida kohanemisperioodi hädad ja hakkab ka ise lasteaeda usaldama ja sellest lugu pidama. Vanemate suhtumine kandub üle ka lapsele!
• Jätkugu igal emal/isal kannatust oma lapsega ja õpetajatel kannatust võõra lapsega, siis on tulemuseks terve ja rõõmus laps.
• Soovime, et meie suhted lapsega oleksid võimalikult positiivsed, meeldivad ja armastavad, et laps õpiks end ohjeldama ja tegutsema vastavalt oma võimetele, sõltuvalt east, arengutasemest jne. Et näeksime ideaali täitumist tuleb meeles pidada kahte vajadust:
1. armastage oma last;
2. kasutage armastavat distsipliini, võimalikult positiivset suunamist, juhtige last kõikvõimalikel viisidel, mis soodustavad tema enesest lugupidamist, ei alanda ega ohusta tema eneseväärikust.

Hoolimata paljudest plussidest on ekslik arvata, et kõik lapsed peavad lasteaias käima. Omaealistega saab suhelda ka huvialaringides või kodutänaval. Seda on oluline teada, sest umbes kümnele protsendile lastest suured kollektiivid siiski ei sobi.

Erinevate materjalide abil koostanud
lasteaia Naerulind endine õpetaja Bibi Perlov